Ühel päeval käis Sõumitooja ajakirjanik mul kodus, et rääkida keraamikast ja loomisest.
Tore vestlus oli. “Peegeldusena” ja kõva häälega mõeldes sain omagi mõtte selgemaks 🙂
Kuusalu valla Vanaküla külavanema TRIIN PÕLLMAA kaubamärk on keraamikasari Keerud.
„Keraamikaga on samamoodi kui näiteks söögitegemisega. Kui midagi tuleb alati hästi välja, mõtled, et teed unepealt ära, kuid siis hakkad kiirustama ja muutud hooletuks ja üleolevaks, näitab materjal sulle koha kätte,” jutustas keraamik Triin Põllmaa, kes voolib oma ideed vormideks Vanaküla metsade vahel asuvas kodus.
Ta kutsub end nimega Lepa Triin, see nimi jäi talle külge lapsepõlvest, kui kunstiõpetajast vanaema hakkas teda lepatriinuks kutsuma.
Kunstnikunime all tutvustab ta keraamikat oma Facebooki-lehel ning sõnas, et huvi tuntakse üha rohkem, ostusoove tuleb võhivõõrastelt, kes pole kunstniku teada isegi mitte tema sõprade sõbrad.
Triin Põllmaa keraamika on jäänud silma Kuusalu vallavalitsusele, kes on teinud talle mitu tellimust. Möödunud aastal kingiti tema keeruvaagnad Kuusalu valla parimatele haridustöötajatele, tänavu said keraamilise tänukarika valla aasta tegijad.
Kunstnik jutustas, et müügiks on ta teinud keraamikat lühikest aega, viimased paar aastat: „Riiulisse ma eriti teha ei oska. Teen pigem siis, kui keegi tellib. Mu keraamika on müügil Tallinnas kolmes poes, üks neist on TALI vanalinnas, mis on Eesti kõrgema klassi disaini pood.”
Keraamikat teeb ta oma põhitöö, reklaaminduse kõrvalt: „Kui olla täiskohaga kunstnik, oskaks tegemisi ehk paremini jagada. Praegu on olnud nii, et kui tahta, võiks end keraamikaga ehk ära elatada, kuid see eeldab rohkem müüki ja turundust. Olen mõelnud, et võiks täielikult keraamikale pühenduda, kuid see nõuab mõttemaailma painutamist – kas tahta muuta hobi tööks. Ei tahaks, et savitöö muutuks rutiiniks.”
Triin Põllmaa on elukutselt keraamik, hariduse saanud Kuressaare ametikoolist: „Koolis õppisin kõike savisse puutuvat – treimisest kipsvormideni. Paraku on äsja keskkooli lõpetanud noorel inimesel muudki teha, kui tehnilist poolt mõista ning mõtestada.”
Ta märkis, et sattus Kuressaarde juhuslikult: „Käisin karjäärimessil, sain lendlehe, Kuressaare ametikool tundus huvitav. Tugev enesekindlus ütles, et olen suur kunstnik, kuna oskasin joonistada, üheski kunstiringis polnud ma küll käinud. Need olid ajad, kui olin sajaga boheemlane, kord kiilakas, siis jälle rohelise peaga.”
Kunstnik lisas, et Vanakülla sattus ta elama juhuslikult: „Leidsime majakuulutuse, hakkas meeldima ja lihtsalt tulime. Keraamika oli tagaplaanile jäänud ning puutusin sellega uuesti kokku, kui lapsed olid sündinud. Olin lasteaia hoolekogus ning uurisin, kas siinkandis keraamikat tehakse. Sain vihjeid ja sattusin Koostegemise Rõõmu leheküljele. Läks veel aasta, kui helistasin Virve Kermile, ta kutsus mind Kolka proovima ning jäin tema juurde käima.”
Triin Põllmaa märkis, et Kolga keraamik Virve Kerm on teda kõige rohkem õpetanud materjalist aru saama, juurutanud savi- ja vormitunnetust, savi erinevaid olekuid ning käsitlusviise: „Tänu temale on mu praagiprotsent väike, sest tehniline pool on tugev. Tean, kuidas savi võib käituda. Kui midagi ebaõnnestub, siis enamasti tean, miks see nii läks.”
Savitöödel eelistab ta skandinaavialikku minimalismi, puhtaid toone ning selgeid vorme: „Sageli öeldakse, et kui savisi on lopergune, on see käsitöö ja äge ning peabki nii olema. Minu jaoks on see aga nagu kehvasti õmmeldud jakk. Kui õmblus on viltu, siis on töö lohakas. Muidugi võib teha saviasju taotluslikult vildakaid, aga üldiselt on see aru saada, kas nii on mõeldud või kogemata juhtunud.”
Kõige populaarsemad tooted on tal sari Keerud. On küsitud, mida saab keeruvaagnasse sisse panna, sest see on auguline.
Kunstnik vastas, et kenasti püsivad seal sees näiteks tomatid, õunad, mandariinid, aga ka suuremad kommid: „Laiendan Keerdude sarja uute toodetega, ning mõtlen, kuidas asjad oleksid võimalikult praktilised, näiteks küünlajalg, mis on ühtlasi kasutatav kommialusena. Endal lihtsam, kui leiutan ühe teema piirides, mitte igal korral jalgratast. Kui on kindel toode, millega end defineerida, on müümine lihtsam. Keraamikat tehakse palju ja on raske eristuda.”
Savi voolimiseks on Triin Põllmaal elamises oma nurk, varem tegi ta keraamikat köögialaua taga: „Tassisin kogu aeg nagu kass poegi. Kui läks söögitegemiseks, pakkisin kola kasti, pärast jälle välja. Pidin jälgima, et keegi poolkuivanud asjadele otsa ei koperdaks.”
Keraamika põletamiseks tuleb aga sõita linna: „Kooliajal mõtlesin, et kui saan rikkaks, ostan endale keraamikaahju. Toona maksis see aga 10 000 krooni ning käis mulle ilmselgelt üle jõu.”
Ta unistab, et hoovis olevast aidast saaks kunagi keraamika kamber: „Uurisin ehitajalt, kas saaks kaks kambrit omavahel ühendada ja seina maha võtta nii, et kokku ei kukuks. Arvas, et küll seisab. Ühest kambrist olen praegu teinud suveköögi. Aita võiksid tekkida töötoad, siis oleks nagu päris. See tähendab ilmselt aga juba täiskohaga tööd.”